Jh10
Jeesus kasutas inimestega suheldes palju tähendamissõnu, st tõi öeldava selgitamiseks võrdlusi igapäevaelust. Loomulikult kasutas Ta selliseid võrdpilte, mida hõlpsalt mõistsid tolle aja ehk 2000 aasta taguse Lähis-Ida elanikud.
Tänapäeval oleksid meile hästimõistetavad võrdpildid ehk teistsugused, kuid Piibli lugude sügavam sisu jääb ikka samaks. Nende lugude tausta süvenedes ei tundugi lood nii mõistetamatud. Proovi järele!
Jh 10 = Johannese evangeelium, 10. peatükk (Uus Testament)
.
.
| Piibli kirjakoht | Mida tähendab see meie kõnekeeles? |
| 1 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. 2 Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. 3 Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. 4 Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. 5 Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” 6 Selle võrdumi rääkis Jeesus neile, nemad aga ei mõistnud, mis see tähendab, mida ta neile rääkis. |
Jeesuse kaasaegsed tundsid hästi karjakasvatamise praktikat ja seega kasutas Jeesus võrdpilti neile teada-tuntud elualalt. Tema vestluspartneritele oli selge, et karjaseks olemine tähendas suurt hoolimist ja hoolitsemist. Kariloomad tegid seetõttu vahet tuttava, usaldatava karjase ja suvalise võõra vahel. Viimase puhul rakendus pigem põgenemisinstinkt. 6. salmis on „nende” all silmas peetud tolleaegseid õpetlasi variseride rühmitusest, kes ise pidasid end väga tarkadeks ja teistest ülemaiks. Aga mis oli see uksehoidja amet karjapidamise juures ning kellele on see roll tähendamissõna kontekstis üle kantav? |
 |
|
| 7 Siis ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks. 8 Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud. 9 Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. 10 Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti. 11 Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. 12 Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali -, 13 ta on ju palgaline ega hooli lammastest. 14 Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, 15 nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. |
Edasi selgitas Jeesus oma sümboolset juttu juba rohkem lahti. Varaste all mõtles Jeesus siin just neid, kes seadsid end temast ettepoole, tähtsamaiks. Sellised inimesed trügivat karja ehk kaasinimeste juurde otsekui kurjade kavatsustega röövli kombel. Seejärel kordas Jeesus üle, mis kavatsustega oli tema tulnud: andma oma elu. Milline vahe võrreldes sellega, kes teeb kõike ainult omakasu nimel, ohu korral jätab aga kaitstavad maha! Ning veel kord rõhutas Jeesus, kuidas tema ja ta poolehoidjate vahel valitseb ühtsuses headus ja armastus – just samasugune suhe, nagu valitseb Jeesuse ja Jumala vahel. Tõepoolest – Jeesus nimetab siin Jumalat oma Isaks. |
|
|
|
| 16 Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane. |
Eelnev oli kõneldud eelkõige juutidele – Jeesus oli ise ka juut -, kuid siin vihjab ta, et on tulnud lisaks juutidele kõikide rahvaste juurde. |
|
|
|
| 17 Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. 18 Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsu olen ma saanud oma Isalt.” |
Edasi tõi Jeesus välja, et on oma elu peremees, keda ei lööda risti nagu mingit tossikest, kes on ülekohtu vastu võimetu, vaid loovutab oma elu vabatahtlikult ning ärkab pärast jälle ellu. Siit ilmneb ka, et Jeesus teadis ette, mis temaga juhtuma hakkab – et ta muuhulgas risti lüüakse. |
|
|
|
| 19 Siis tekkis taas juutide seas nende sõnade pärast lõhe. 20 Paljud neist ütlesid: „Temas on kuri vaim ja ta jampsib, mis te teda kuulate!” 21 Teised ütlesid: „Need ei ole kurjast vaimust vaevatu sõnad. Ega siis kuri vaim suuda avada pimeda silmi?” 22 Aga siis tulid Jeruusalemmas templi uuendamise pühad. Oli talv. 23 Jeesus kõndis pühakojas Saalomoni sammaskäigus, 24 kui juudid piirasid ta ümber ja ütlesid talle: „Kui kaua sa veel pead meie hinge kahevahel? Kui sina oled Messias, siis ütle meile seda täie selgusega!” 25 Jeesus vastas neile: „Ma olen seda teile juba öelnud, aga teie ei usu. Teod, mida ma teen oma Isa nimel, needsamad tunnistavad minust, 26 kuid te ei usu, sest teie ei ole minu lammaste seast. 27 Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle 28 ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest. 29 Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest. 30 Mina ja Isa oleme üks.” |
Nimetades Jumalat oma Isaks ning väites elu üle võimu omavat oli Jeesus sisuliselt andnud mõista, et ka tema ise on Jumal. Sellise jutu rääkijad visati juutide seaduse kohaselt kividega surnuks kui jumalateotajad. Osad kuulajad, kes olid näinud Jeesuse imetegusid, hoidsid siiski tema poolele. Saalomoni sammaskäik oli koht juutide pühamu ehk templi õuel. Seal palusid segadusest väsinud juudid, et kui Jeesus on tõesti kauaoodatud Messias (tõlgendatult Päästja või Vabastaja), siis öelgu ta seda otse, mitte võrdpiltidega vihjates. Sõna „messias”, otsetõlkes „salvitu” tähendas isikut, kes juutide pärimuse kohaselt pidi tulema Iisraeli riiki looma ja juute võõrast ikkest päästma. Jeesuse ajal olid Iisraeli alad Rooma keisririigi võimu all. Enne Roomat oli iisraeli rahvast valitsenud Babüloonia suurriik, siis pärslased, siis Aleksander Suur… Seega igatses see rahvas vabanemist juba kaua. Jeesus kinnitas, et on kõik vajaliku juba öelnud, aga isegi hoolimata tema tehtud imetegudest ei uskunud kuulajad teda. Sügaval südames nad tegelikult ei igatsenud Jeesuse järele ega soovinud teda järgida. |
|
|
|
| 31 Taas kandsid juudid kokku kive, et teda nendega surnuks visata. 32 Jeesus ütles neile: „Mina olen teile näidanud palju häid tegusid oma Isalt. Millise teo pärast nende seast te tahate mind kividega surnuks visata?” 33 Juudid vastasid talle: „Me ei taha sind kividega surnuks visata mõne heateo pärast, vaid pühaduseteotuse pärast, sest sina, kes sa oled inimene, teed ennast Jumalaks.” 34 Jeesus vastas neile: „Eks teie Seadusesse ole kirjutatud: Mina olen öelnud: Teie olete jumalad!? 35 Kui see nimetab jumalaiks neid, kelle kohta Jumala sõna käis – ja Pühakirja ei saa teha tühjaks -, 36 kuidas siis teie ütlete sellele, kelle Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma, et ta teotab Jumalat, kuna ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg? 37 Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind! 38 Kui ma aga teen, siis uskuge tegusid, kui te mind ei usu, et te hakkaksite aru saama ja tunnetaksite, et minus on Isa ja mina olen Isas.” 39 Siis nad otsisid taas võimalust teda vahistada, ent tema pääses nende käest. |
Taaskordamine siiski ei veennud neid juute, kes oma inimliku tarkuse ja loogika najal olid Jeesuse suhtes häälestunud vaenulikult, hoolimata mitmetest headest ja tavainimesele võimatutest tegudest, mida Jeesus oli avalikult teinud. Nagu näha, kaitsesid juudid kirglikult oma püha pärandit – seadust, mis keelas jumalateotamise. Paraku ei taibanud nad, et Jeesuse näol on tegemist inimeseks kehastunud Jumalaga ning konkreetne jumalateotamise seadusepügal Jeesuse puhul ei rakendu. Jeesus toob uuesti välja, et kõigi silme all korda saadetud üliinimlikud nähtused võiksid ometi olla signaaliks, et ta on tõesti Jumalaga üks. Jeesuse vestluskaaslastele oli see jutt endiselt liig. Aga et tema tund ei olnud veel tulnud, lipsas Jeesus minema. |
|
|
|
| 40 Ja Jeesus läks tagasi sinnapoole Jordanit, paika, kus Johannes kunagi oli ristinud, ning jäi sinna. 41 Ja paljud tulid tema juurde ning ütlesid: „Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte, aga kõik, mis Johannes sellest mehest on öelnud, on tõsi.” 42 Ja seal hakkasid paljud temasse uskuma. |
Jeesus läks tuttavasse paika, kus Ristija Johannes, tema eakaaslane ja peretuttav, oli varem ta kohta ette kuulutanud. Siin oli Jeruusalemmast teistsugune õhkkond – ei olnud sarnast skeptitsismi hoolimata sellest, et polnud juhtunud ühtegi suurt imetegu nende inimeste endi silme all. Jeesusesse suhtuti vastuvõtlikult. |