Jagame evangeeliumi vs jagame kultuuri

Olgu öeldud – mitte keegi ei räägi Jumalast, Piiblist ja Uue Testamendi evangeeliumitest ilma, et ta oleks mõjutatud oma kultuurist. See võib olla rahvusele omapärane kultuur, kogudustes kujunenud subkultuur või mõne misjoniorganisatsiooni päritolumaa kohalik kultuur.

Erinevad kultuurid lihtsalt on ja seda ei ole mõtet pahaks panna. Tuleb vaid olla tähelepanelik, et me ei ajaks segi kultuuri ja Uue Testamendi evangeeliumites olevat kandvat sõnumit.

Kultuur mõjutab seda, kuidas me suhtleme, sõpru leiame, usaldust loome ja sedagi, et mida me peame loomulikuks või viisakaks. Kui kristlane räägib usust, teeb ta seda paratamatult läbi harjumuste, mida ta on elu jooksul õppinud. Evangeelium jääb samaks, kuid selle edasirääkimise viis on alati mingil määral kultuuriline.

Seetõttu tasub olla ettevaatlik ka nö „evangelismimeetodite” hindamisel. Kui mõni lähenemine on osutunud väga edukaks ühes riigis, ei tähenda see, et sama kordub teises. Mitte sellepärast, et inimesed oleksid halvemad või paremad, vaid sellepärast, et kultuur on teistsugune. Sama sõnum võib kõlada ühes paigas loomulikult, teises paigas võõralt või isegi pealetükkivana – olukord, mille kohta on mõttekäik Luuka 10. peatükis.

Eestiski on läbi aastate kasutatud mitmeid välismaal välja töötatud nö evangelismimeetodeid. Paljud neist on toonud kaasa häid mõtteid ja väärt kogemusi. Samal ajal oleme õppinud, et kõige selgem ei ole sageli mitte meetod, vaid see, kui inimene jääb Piibli kandvat mõtet edasi rääkides iseendaks ning räägib viisil, mis on talle loomulik ka siis, kui vestluse teemaks on midagi muud kui ristiusk.

Evangeeliumi ennast ei ole vaja kohandada ühegi kultuuri järgi. Küll aga tasub vajadusel õppida märkama, mis kuulub evangeeliumi juurde ja mis kuulub meie harjumuste, keele ja kultuuri juurde. Mida selgemini eristame evangeeliumi kandavat mõtet ja omaenda kultuuri, seda vabamalt saab evangeelium kõnetada inimesi igas kultuuris.