Sõnal on kaal

„Alguses oli Sõna.” „Sõna on tõde.” „Kõik on tekkinud Tema läbi.” Kes on kristlikke jutlusi kuulanud, on selliseid mõtteid ühel või teisel kujul kindlasti kuulnud.

Aga sõnad ei tule ainult Jumalalt – need tulevad ka meilt. Me omistame suurt kaalu Jumala sõnale ja teiste öeldule, kuid iseenda sõnu kipume hindama teistsuguse mõõdupuuga. „Ma lihtsalt väljendan ennast niimoodi.” „Ma ei mõelnud seda ju halvasti.” See võib kõik tõsi olla.

Aga kui teine inimene sai sinust teisiti aru, siis ei muuda see tema kogemust olematuks. Sõnadel on kaal. Mitte ainult räägitud sõnadel, vaid ka kuuldud sõnadel. Alati nende mõju ei kattu.

See ei tähenda, et peaksime iga lauset kartma või lõputult kaaluma. Küll aga tasub meeles pidada, et sama sõna võib eri inimestele tähendada eri asja. Sõnad kannavad endaga kaasa meie varasemaid kogemusi, kultuuri, harjumusi ja mälestusi. Üks ja sama sõna võib ühes inimeses tekitada usaldust, teises aga ettevaatlikkust või isegi vastumeelsust.

Sama kehtib siis, kui räägime Jumalast. Sõnad nagu usk, arm, patt või meeleparandus võivad kristlase jaoks olla loomulikud ja tähendusrikkad. Inimesele, kes nende sõnadega üles kasvanud ei ole, võivad need tähendada midagi hoopis muud või mitte midagi.

Seetõttu ei piisa vahel sellest, et kasutada „õigeid” sõnu. Olulisem on märgata, kas räägime samast asjast. Kui teine inimene mõistis meie öeldut teisiti, ei pruugi keegi olla eksinud. Võib lihtsalt olla, et sama sõna kandis vestluses kaht erinevat tähendust.

Hea vestlus ei alga alati sellest, et meil on õiged sõnad. Vahel algab see hoopis sellest, kui julgeme küsida: „Mida sina selle sõna all mõtled?”