Piiblit ei õpi ainult lugedes

Me omandame asju siis, kui me neid teeme. Kuulamine ja lugemine küll eelneb omandamisele, kuid tegemiseta võime peaaegu et sama hästi ka mitte kuulata ja mitte lugeda.

Et osata ehitada müüri, peame küll vaatama, kuidas keegi seda teeb, ja kuulama tema selgitusi. Aga müüri ladumine saab selgeks alles kive üksteise otsa pannes.

Et osata ujuda, vaatame küll, kuidas keegi seda teeb, ja kuulame ka näpunäiteid. Aga ujuma hakkame alles ise vees olles.

Et osata end kõnes väljendada, kuulame küll teisi ja paneme häid mõtteid kõrva taha. Aga ennast väljendama õpime alles siis, kui suu lahti teeme.

Et tunda mõnda materjali hästi (näiteks Piiblit), loeme seda esmalt. Aga täielik mõistmine tuleb sageli alles siis, kui hakkame seda kellelegi teisele edasi rääkima.

Ükski nendest ei tule meil hästi välja kohe ega esimesel korral.

Sama seaduspära kehtib ka vaimulikus elus. Piibli lugemine on hädavajalik, kuid Piiblit ei õpi me tundma ainult lugedes. Alles siis, kui püüame selle järgi elada, andestada, palvetada, kedagi julgustada või rääkida kellelegi sellest, mida oleme lugenud, avastame, kui palju me tegelikult mõistsime – ja kui palju on veel õppida.

Sageli kardame just neid olukordi, kus peame oma usku väljendama. Kardame, et me ei oska vastata, ei leia õigeid sõnu või jätame halva mulje. Aga needsamad olukorrad ongi osa õppimisest. Need näitavad meile, mida juba oskame, mida peaksime paremini läbi mõtlema ja mille pärast Jumala poole pöörduma. Ja veelgi enam – need õpetavad ka teisele, et kristlaseks olemise point ei ole kõige teadmine, vaid elukestev õpe Püha Vaimu isiklikus klassiruumis.

Võib-olla ei ole küsimus selles, et me loeme Piiblit liiga vähe. Võib-olla jääb osa õpitust lihtsalt kasutamata. Nii nagu ujumist ei õpi kaldal seistes, ei kasva ka usk ainult teadmisi kogudes. Jumal õpetab meid mitte üksnes lugemise ja kuulamise kaudu, vaid ka olukordade kaudu, kuhu Ta meid juhib.